Perekonna Psikrets. Lauamäng

Mängu koosseis:

104 kaarti fraasidega
8 tühja kaarti
juhendamine

See mäng on võimalus jagada üksteisega oma “selgeltnägijaid”, olla tähelepanelikum enda ja teiste tunnete, iseloomuomaduste, vajaduste ja soovide suhtes. See on eriti oluline vanema-lapse suhete puhul.
Mängu ajal hakkavad osalejad oma tundeid teadvustama ja suhtuma neisse ettevaatlikult, mis on igapäevaelus harva võimalik. Lapsel on vanuse tõttu raske näha tegude põhjuseid ja tagajärgi, seetõttu õpib ta mängides mõistma enda käitumist, teiste inimeste käitumist ning võrdlema neid üldtunnustatud normidega.
Seda mängu saavad kasutada ka psühholoogid. See aitab näha konkreetse pere probleemide spetsiifikat ja üles ehitada parandustööd, arendada uusi käitumismudeleid.
Mäng on mõeldud eelkõige vanematele, kelle lapsed on vanuses 5-6 kuni 10-11 aastat, kuid seda mängivad meelsasti ka vanemad lapsed ja vanavanemad.

Mängu reeglid
Segatud kaardid pööratakse tagurpidi ja asetatakse laua keskele. Nelja mängu jaoks on soovitatav võtta 24-28 kaarti. Mängu alustab noorim osaleja: ta võtab ühe kaardi ja loeb selle ette. Siis loevad kõik kordamööda, päripäeva. Kui osaleja arvab, et loetu talle sobib, jätab ta selle kaardi endale. Kui ta arvab, et kaardi sisu sobib rohkem kellelegi teisele, annab ta selle kaardi talle edasi ja püüab oma seisukohta põhjendada. Kui ka see osaleja usub, et kaart talle ei sobi, annab ta selle edasi või paneb eraldi hunnikusse – “prügikasti”.Kui kõik kaardid on laiali jagatud, saab iga osaleja endale midagi sellist nagu lugu endast ehk “psühholoogiline portree” ja kõik loevad kõik oma “portreed” ette. Oluline on, et laps kuuleks, „mis ta tegelikult on“ olulise täiskasvanu vaatenurgast, seega on „kuulutajate“ määramine teretulnud. Näiteks Vanya ütleb: “Las mu ema loeb mu kaarte! Ema, ja kelle sa enda oma lugeda annad, isa? – “Jah, olen nõus, las isa loeb mu kaarte” jne.

Selle mängu väärtus seisneb selles, et keegi ei võida selles kedagi. Mängu eesmärk on ennast ja kaaslasi paremini tundma õppida.
Tagasiside OGKUSO “Vanemliku hoolitsuseta laste abistamise keskuse Usolje-Sibirskoje” õpetaja Maksimenko Svetlana Alekseevna poolt
Tagasiside G. Horni mängu “Psikrets” kasutamise kohta.

Mäng toimus 11-14-aastaste tüdrukute rühmas. Mängureeglid on selged ja kättesaadavad. Mängu käigus loodi kerge, pingevaba, usalduslik õhkkond. Tüdrukud vastasid küsimustele, esitasid tugevaid argumente, andes üksteisele kaarte. Seda jälgides sain aru, et lapsed tunnevad hästi üksteise harjumusi, märkavad käitumises detaile, näevad tugevusi ja nõrkusi. Väga meeldiv oli kuulda kriitilisi vastuseid ja isiklikke nüansse. Mängu ajal visati omavahel nalja, tuletati meelde juhtumeid elust, mis küsimusele sobisid. Mida kauem mäng kestis, seda vabamalt ja kergemini lapsed end tundsid. Mängus osales hiljuti grupiga liitunud tüdruk. Mängu ajal rääkis ta välja oma hirmud, mille olemasolu me ei osanud isegi ette kujutada. See aitas meil parandustöödega varakult alustada.Mängu lõpp üllatas kõiki tüdrukuid. Nende loetud “portreed” langesid täielikult kokku sellega, kuidas nad end tundsid. Nad ise ei oodanud, et küsimustele vastates ja väidetavalt enda kohta oma saladusi otse välja rääkides avanesid nad üksteisele!!! Ühe tüdruku huulilt tuli sõna “maagia”. Lapsed väljendavad soovi üha rohkem mängida. Arvan, et selliseid mänge on lihtsalt vaja laste rühmas kohanemise etapis mängida, kui koolis ja eakaaslastega suhete loomisel on raskusi. Mõned küsimused panid lapsed mõtlema, vastuseid otsima, analüüsima, mis aitab kaasa nende endi käitumise motiivide ja moraalsete isikuomaduste analüüsile. Sellised laste mõtisklused sunnivad õpetajaid läbi viima tunde teemadel, mis raskendasid tüdrukutel oma tegude õigustamist, näiteks: “Kas ma võiksin sõbrale varastada?”.